Endast:

Käsitööd on minu ümber juba lapsepõlvest peale palju olnud- ema teenis õmmeldes väikeste laste kõrvalt lisa ja mõlemad vanaemad on ka käsitöögeenidega lahkelt ümber käinud ning näib, et geene jätkub ka minu järglastele.

Tasapisi kujunes õmblemisest välja lemmik käsitööliik ja põhjus üsna lihtne- võrreldes heegeldamise ja kudumisega, kus peab iga ruutsentimeetri kallal eraldi tööd tegema, läheb õmblemine lausa lennates.

Lõpetanud keskkooli, töötasin puitaknaid ja-uksi tootvas ettevõttes sekretär-asjaajajana. Peatselt jäin lapsehoolduspuhkusele, mis kestis kolme lapse kõrvalt toimetades ligi kümme aastat.

Kodusena sai peamiseks hobiks õmblemine. Õmblesin perele pluuse, seelikuid, pükse ning  kodutekstiile. Oskustest said osa ka tuttavad, kes pöördusid minu poole individuaalsete soovidega. Sel moel omandasin praktilist kogemust kümmekond aastat ning teadliku jätkuna asusin õppima Tallinna Tööstushariduskeskuse rätsepa erialale. Õpingute käigus omandasin põhjalikud teadmised konstrueerimisest, modelleerimisest ja õmblustehnoloogiast. Pidev õpitu praktiseerimine kinnistas uusi teadmisi.

Alustasin tööd FIE-na. Kodus kujunes üks ruum töötoaks ning klientideks tuttavad ning tuttavate tuttavad. Mõjuvaimaks reklaamiks on ikka suust-suhu edastatav sõna.

Areng käis omas taktis ning 1.aprillil 2009 sündis Nõelakoda.

Hobist kasvas välja teenistus ning amatöörist sai spetsialist :)

ning areng jäkub.